LENDA, LENDA LEPATRIINU / LADYBIRD, LADYBIRD

Ladybird_2

Algus: 14.08.2010 23:45
Koht: Raekoja plats

Sts: Rona Munro
Op: Barry Ackroyd
Muusika: George Fenton
Mont: Jonathan Morris
Os: Crissy Rock, Vladimir Vega, Sandie Lavelle
Keel: inglise
Subt: eesti

USA 1994, 1:41

REŽISSÖÖR: KEN LOACH

Mike Leigh’ kõrval teiseks olulisemaks „alasti realismi“ ning „brittide südametunnistuseks“ kutsutava Ken Loachi filmitegemise hoog ei näi raugevat – seda olenemata faktist, et režissöör tähistab tuleval aastal oma 75. juubelit ja mehel on ette näidata pea 50 aastat kestnud edukas filmikarjäär. Alates 1990. aastast valmib peaaegu igal aastal vanahärra käe all üks linateos, mis väärib kiidusõnu ja kõrget tunnustust mõnel olulisemal filmifestivalil. Tema 2009. aastal linastunud „Otsides Ericut“ kandideeris Cannes’is Kuldsele Palmioksale ja leidis tee ka meie kinodesse, sel kevadel esilinastus aga juba tema uus töö „Route Irish“, mida kriitikud ja publik samuti üksmeelselt kiitnud. Loachi varasematest filmidest on aga 1994. aastal tehtud „Lenda, lenda lepatriinu“ üks sellistest, mille puhul võib rääkida juba filmiklassikast.

Loach on alati oma loomingus nõrgemate poolel ning kõik tema filmid räägivad mingil moel „väikestest inimestest“, kes sageli jäävad bürokraatia hammasrataste alla. Loachi filmide tegelased on hingelt võitlejad, kes igatsevad õnne, aga ei saa seda. Ka filmi „Lenda, lenda lepatriinu“ peategelased Maggie ja Jorge tahavad elada lihtsalt ilusat ja õnnelikku elu, kuid kuna Maggie’l on kooselust mitme erineva mehega neli last ja ta jääb taas rasedaks, siis kuulutatakse naine emana kõlbmatuks. Algab võitlus valitsuse bürokraatia vastu, kes tahab Maggie’lt lapsed ära võtta. Režissööri kriitika ei lasu siinkohal mitte ainult kapitalistidel või poliitikutel, vaid rohkem sotsiaalvõrgustikul, kes peaks vaesemaid inimesi aitama ning mitte niivõrd teenima seadusest tulenevaid ühiskonna huve.

Ken Loachi kohta on öeldud, et kui enamik filmirežissööre teevad filme, mida publik tahaks näha, siis Loach teeb filme, mida inimesed peavad nägema. „Lenda, lenda lepatriinu“ on kindlasti üks sellistest.

Helmut Jänes

Leave a Reply