Puhas ilu ja nekrofiilne armastuslugu tARTuFFI ekraanil

05.08.10

Tahaksin oma esimese tARTuFFi blogipostituse pühendada kahele filmile, mis esmapilgul erinevad teineteisest nagu kuu päikesest ent ometigi on mõlemal kanda festivali programmis päris oluline koht.

Esimeseks on muidugi minu üks selle aasta suurimaid lemmikuid, tõeline üllataja Itaaliast, poeesiat ja värve täis Ma olen armastus. Vähemasti mulle senitundmatu lavastaja Luca Guadagnino neljas või juba viies täispikk mängufilm tunduks nagu noore armunu tehtud. Raske oleks uskuda, et sääraseid filme saaks teha tavaprotseduure jälgides, lihtsalt montaaziklappi klõbistades ja pidevalt Action! Action! hüüdes. Mulle meenutab see film 40-50ndate prantsuse filmipoeesiat. Ei, mitte uut lainet (natukene ka seda) vaid just enne 60ndaid tehtuid filme, mis on mulle mällu sööbinud. Kes nad kõik olidki – Jean Cocteau, Marcel Carne…. Olid ilusad filmid. “Ma olen armastus” on ka üks väga ilus film. Filmi naistegelast Emmat kehastav näitleja Tilda Swinton on ise juba väga ilus naine ja kõik mida ta selles filmis teeb, on väga reserveeritud ja ilus. Üks võimas komponent filmi juures on muidugi ka selle muusika, mis tõi mulle korduvalt filmi treilerit ja eriti filmi lõppu üle vaadates kananaha ihule. Väga võimas. Teine oluline komponent on muidugi kaameratöö. Kõik kaadrid on ikka väga hoolikalt läbi mõeldud ja komponeeritud, kuid kunstlikku muljet ei jää. Kes mäletab veel kaheaastatagust Itaalia super-filmi “Il Divo”, siis midagi sarnast nende kahe väga erineva koega filmi juures on – seda eelkõige muusika ja kaameratöö kooslusel, mis töötab nagu kellavärk.
Muidugi rõhutan veel Tilda Swintoni osalust. Naine nagu ei teekski midagi erilist ekraanil, ta lihtsalt on seal ja särab. Mäletan Tildat mõnedest Derek Jarmani filmidest ja muidugi Sally Potteri “Orlandost” – kuhugi sellesse kategooriasse langeb ka osatäitmine “Ma olen armastuses”. Et sellise andega näitlejatar tegi kaasa ka Hollywoodi käkkides “Narnia kroonikad” või “Benjamin Buttoni imeline elu” , seda pean ma pisukeseks haltuuraks aga see selleks.
Ja ma ei saa üle ega ümber veel ühest tähtsast filmi komponendist – nimelt söögil. Minu arvates, kulub filmis söögi tegemisele, selle söömisele ja kõige selle ümber toimuva näitamisele tubli neljandik filmist kindlasti. Pole siis ime, et mõnel festivalil on film valitud spets-söögifilmide programmi ja ma soovitan samuti selle filmi vaatamisel tellida endale mõni hõrk eine – filmielamus on sellega topelt garanteeritud.

“Ma olen armastus” linastub Raekoja platsil juba festivali esimese päeva öösel täpselt keskööl.

Teine film, millest tahtsin lühidalt kirjutada on neljapäeva öösel Vanas anatoomikumis linastuv “Nekromantik” 1987. aastast. Mõni võib mind hulluks või lihtsalt perverdiks pidada, et ma seda filmi üldse julgen soovitada aga usun, et Euroopa kultuuriruumi ja autorifilmi mõistmiseks peab igaühes olema julgust ka selliseid filme vaadata, sest kui sa oskad “lugeda” ridade vahelt ja mõista esitavaid sümboleid, siis on ka sinu arusaamine ja maailmapilt märksa selgem. Muidugi on reavaatajal “Nekromantikut” ja teisi taolisi filme talumatu kohe otsast lõpuni vaadata, sest ega selles midagi nauditavat ei leia. Ega seksimine laibaga ei saagi olla nauditav vaadata, selge see. Kuid autorikino vaatevinklist on tegemist üsna erakordse filmiga, mis oma alltekstis püüab seletada saksa hinge üksildust, nagu seda paljud saksa režissöörid on proovinud teha – seda näiteks stseeni näol, kus poiss tapab kassi ja hõõrub sellega ennast vannis pärast seda kui tema sõbratar ta maha jätab – ikka sellepärast et poiss ei suuda teda enam varustada uute laipadega. Jutt tuleks pikk ja päris keeruline, seetõttu ei hakka siin enam sellest filmist pikemalt kirjutama vaid soovitan soojalt läbi lugeda Rainer Sarneti artikli 2008. aasta Ekspressis. Seal räägitakse ka sellest, et kuidas “Nekromantikut” näidati aastaid tagasi kinos Eha pärast seda kui Soome tsensorid selle näitamise filmifestivalil “Armastus ja Anarhia” ära keelas. Sellest sai päris suur meediasündmus omal ajal, mida ma põgusalt esimestest tudengiaastatest mäletan.

Miks on aga “Nekromantik” tARTuFFi programmis? Ikka seepärast, et püüame lahata armastuse kõiki vorme, teiseks aga käivad Vana anatoomikum ja “Nekromantik” kokku niivõrd hästi, et patt oli seda filmi mitte näidata. Olen veendunud, et kuigi film ei pruugi kohaletulnutest kellegile meeldida, siis arutelu ja diskussioooni pakub see kindlasti. Ja see ongi ju oluline.

“Nekromantik” linastub Vana anatoomikumis neljapäeval kell 00.30.

Helmut Jänes

Leave a Reply